Olen tunnis. Püüan seletada uut osa. Lapsed karjuvad. Palun neil vait jääda. Jälle tõuseb lärm. Tekib tüdimus, viha, pettumus. Võtan vihiku ja lajatan vastu lauda. Plaks. Ai valus. Nii valus. Lärm jätkub. Selge, rohkem ülesandeid mu tarkadele õpilastele.
Vahetund. Sama jama: sutsuke vähem kära. Ikka on valus.
Loeng. FAII. Krt, ikka veel valus. Peaks minema kiirabisse äkki? Aga streik on ju.
Kiirabi. Hmm, olen vist traumapatsient. Järjekord. Ootan. Arsti juurde. Ootan. Röntgen. Ootan. Diagnoos.
Kips.
2 nädalat.
Käisin peol. Koos kipsiga. 1h pärast jõuavad minuni jutud, et ma olevat närvihaige, kes koolis lapsi peksab.
Aga ei: ma ei löönud ühtegi last: hoop tabas lauda ja sõrm oli vales asendis.
***
Rinnahoidja selga saamine on kõige keerulisem. Ja juukseid patsi ka ei saa panna. Aga muidu on kõik enam vähem.
***
Homme algab vaheaeg! Ja siis tuleb KTde nädal! APPI!!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar