Meil on hiir. Selline keskmise suurusega, "vulkaanilise liiva" karva. Ema rääkis kuidas see hiireke öösiti prügikastis möllab ja mööda elamist ringi kappab. Ja meie kiisu oli teda kolm korda kinni püüdnud ja lahti lasknud.
Täna hommikul kohtusin minagi meie uue "lemmikuga". Kell oli 8. Õues oli veel pime. Läbi une kuulen hirmsat krabistamist: Hiir mängis kilekotiga. Panin tule põlema ja muidugi jõudis selle aja jooksul loom end ära peita. Tõin siis altkorruselt unise Simens'i, kes hiire tabamise asemel hakkas pähklit mööda tuba taga ajama ja püüdis tappa mu sokki.
1:0 hiire kasuks.
Mõtlesin, et äkki peaks hiirelõksu kuhugi ülesse panema, kuid kardan, et pimedas kõndides satun ise lõksu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar